Mõnikord ei sünni ruumi iseloom sellest, mida lisada, vaid sellest, mida otsustada kõrvale jätta. Must-valge korteri lähtepunktiks ei olnud värv, vaid korrastus – soov luua olemasoleva arhitektuuri sisse selge ja terviklik kompositsioon. Kuna korteri ruumiline struktuur oli suuresti ette antud, tuli uus identiteet leida pindade, mahtude ja detailide omavahelistest suhetest. Nii kujunebki interjöörist omamoodi ruumiline partituur, kus iga element osaleb terviku ülesehitamises.
Korterit läbivad geomeetrilised jaotused, mis ilmuvad kord ustel, kord garderoobides, kord voodipeatsites ja sisseehitatud mööblis. Üksikud esemed ei mõju eraldiseisvate objektidena, vaid suurema süsteemi osadena. Erinevad hallid toonid, mustad aktsendid, peitsitud spoonid ja pehme pinnaga materjalid moodustavad vaoshoitud värviskaala, milles olulisemaks kui kontrast saab rütm. Igal pinnal, vuugil ja jaotusel on oma koht, oma kaal ja oma ülesanne.
Samas ei muutu korter kunagi rangeks. Mattide materjalide siidine tekstuur, tekstiilide pehmus ja hoolikalt kujundatud valguslahendused tasakaalustavad geomeetria täpsust. Nii sünnib ruum, mille mõju ei põhine efektidel, vaid järjekindlusel. Korter ei püüa tähelepanu võita, vaid hoida tervikut koos – nagu hästi tasakaalustatud kompositsioon, mis jääb meelde mitte ühe detaili, vaid kõigi nende omavahelise suhte kaudu.
