Mõnikord ei vaja maja keerulist vormi, vaid üht selget liigutust — peaaegu nagu pintslitõmmet, mis ei kata maastikku kinni, vaid aitab sellel nähtavaks saada. Salu suvekodu on väike must tahukas Lõuna-Eesti avaras looduses, järve, laugjate nõlvade, metsaservade ja niiskemate kasesalude vahel. Ta ei püüa seda paika ümber kirjutada. Pigem seisab ta seal vaikselt, nagu mõte, mis on jõudnud õigesse kohta.
Hoone koosneb kahest servapidi kokku liidetud mahust. Nende selgust rõhutavad napp katusekalle, räästaste puudumine ja ühtne must metallkest, mis katab nii seinu kui katust. Sellesse tumedasse pinda lõikuvad heledad puidused siilud, justkui oleks maja väliskest hetkeks avanenud ja näidanud oma pehmemat sisemust. Väljast kinnine ja tagasihoidlik, seest soe ja puidukarva — maja kannab endas varju ja valguse, vaikuse ja läheduse vastandlikkust.
Suured aknad ei ole siin pelgalt avad seinas, vaid vaadete hoidjad. Nende kaudu sisenevad ruumi järv, taevavalgus ja maastiku aeglane muutumine. Terrassi ees laskub puidust astmestik koos maapinnaga, olles korraga tee, iste ja piir, mis ei eralda maja loodusest, vaid lahustab nendevahelise joone.
Interjöör jätkab sama vaoshoitud mõtet. Vineertahvlite soe rütm, tumedad vuugid, siidine betoonpõrand ja vähesed detailid loovad ruumi, kus miski ei nõua tähelepanu, ent kõik kannab seda. Nii saab Salu suvekodust rohkem kui nädalalõpumaja. See on paik taandumiseks — mitte maailmast eemale, vaid sellele lähemale; koht, kus arhitektuur vaikib piisavalt, et inimene võiks taas kuulda maastikku ja iseennast.
