Mõne maja uus tulemine algab kustutamisest. Vabriku 59 puhul algas see hoopis lahti nööpimisest. Kiht kihi, pinna pinna, õmbluse õmbluse järel avati hoone varasemad elud, et näha, mis peitub siledate katete, hilisemate paranduste ja unustatud kasutusviiside all. Nii ei sündinud uus maja vana asemele, vaid uus peatükk vana maja sees.
Lahti nööpides ilmusid nähtavale paekivi, kulunud krohv, betoon, trepikäsipuud, akende metallvõred ja vanad lülitid. Neid ei käsitletud jääkidena, millest tuleks kiiresti vabaneda, vaid maja karakteri kandjatena. Kunagiste akende metallvõred tõsteti lae alla, kus neist sai mustade torude ja valgustite vahel omamoodi tööstuslik pitskiri. Vanad lülitid paigutati valgustatud vitriini, justkui oleks argine ese korraga muutunud väikseks ajakapsliks.
Fuajees kohtub maja iseendaga. Vaskraamiga peeglisse freesitud ajalooline siluett asetab mineviku ja oleviku ühele pinnale, nii et sisseastuja näeb korraga nii hoonet kui ka iseennast selle jätkuvas loos. Süvistatud postkastid, riiulid, uksegraafika ja valgus ei ole siin dekoratsioonid, vaid täpsed õmblused, mis hoiavad eri ajastuid ühe tervikuna koos.
Sama mõte jätkub korterites. Need ei ole neutraalsed valged kingakarbid, vaid isikupärased rätsepakostüümid, mille lõikes on alles maja varasem keha. Betoonlaed, nähtavad mustad kommunikatsioonid, klaas, kalasabaparkett, pehmed tekstiilid ja soe valgus moodustavad ruumid, kus tööstuslik jõud ja kodune lähedus ei välista, vaid tasakaalustavad teineteist.
Vabriku 59 uus tulemine ei tähenda mineviku muutmist vaateaknaks. See tähendab tema taas kasutusse võtmist. Maja ei jää siin mälestuseks sellest, mis kunagi oli, vaid elab edasi kõiges selles, mida temas nüüd tehakse, puudutatakse, märgatakse ja mäletatakse.
