Vanadus ei ole elu taandumine, vaid teisenenud mõõtkava. Päevad muutuvad aeglasemaks, liikumised täpsemaks, mälestused ruumikamaks. Mustjala päevakeskus-pansionaat „KOTO“ lähtub mõttest, et arhitektuur ei pea seda eluetappi korrigeerima, vaid kuulama – pakkuma tuge ilma iseseisvust ära võtmata ning lähedust ilma privaatsust lämmatamata.
Kontseptsiooni aluseks on Saaremaa taluelamine, kus kodu ei tähenda üht suurt hoonet, vaid omavahel seotud majade, õuede, verandade ja teekondade tervikut. Kõrgete viilkatustega mahud koonduvad nagu väike küla: päevakeskus on selle ühine rehealune, pansionaadi kaks tiiba aga rahulikumad elumajad. Valgusküllane galerii seob avaliku ja privaatse maailma, kuid ei sunni neid kokku sulama. Ühised köök-elutoad kutsuvad kohtuma, vaiksemad koridorid juhivad isiklike tubade ja väikeste terrassideni. Meenete riiul annab igale elanikule võimaluse tuua uude kohta kaasa oma senise elu nähtavad jäljed.
Ka maastik on osa hoolest. Kiviaed, lippaed, maakivid ja sõnajalad annavad kompleksile Saaremaa mõõdu; kõrgendatud peenrad, marjapõõsad, kasvuhoone, väliköök ja kuur loovad tegevusi, mille kaudu päevad saavad jälle rütmi. Aed ei ole siin dekoratsioon, vaid elav kalender ja ühine mälu. Eeshoov kuulub külale, tagaaed elanikele, ning nende vahele jääv arhitektuur õpetab, et kogukond sünnib just piiride õrnast läbipaistvusest.
Ligipääsetavus on lahendatud ruumi loomuliku väärikusena: maapind tõuseb lävedeni, rajad on avarad, valgus pehmeneb õhtu poole. „KOTO“ on vahelüli hooldekodu ja harjumuspärase kodu vahel – paik, kus vanadust ei käsitleta lõpuna, vaid elu hilise peatükina, millel on oma tempo, oma ilu ja oma arhitektuur. Siin ei loeta aega kaotusena, vaid kihistusena, milles inimene, maja ja aed saavad koos rahulikult ning väärikalt vananeda.
