Linn ei kasva ainult väljapoole. Ta kasvab ka iseenda sisse, vahetab ülesandeid, kogub kihte ja õpib vanadesse konstruktsioonidesse mahutama uut elu. Sõbra tänava endine mööblivabriku ala on just selline paik – kunagine tootmismaastik, mis on jäänud linna kasvades üha lähemale keskusele, kuid kannab endiselt endas aega, mil ruumi kujundasid telfrid, pikad tootmisliinid, võimsad sildeavad ja masinate rütm.
Võistlustöö „Mööblivabrik“ ei alusta tühjalt lehelt. Selle lähtekohaks on veendumus, et linna mälu ei ole takistus, vaid ehitusmaterjal. Säilitatava tootmishoone katedraalilik sisemus, büroohoonele lisanduv julge pealeehitus ja vana kollase maja jätmine uue mahu sisse ei muuda ajalugu dekoratsiooniks. Minevik saab uue kvartali kandvaks luustikuks – millekski, mis ei vaata tagasi, vaid hoiab tulevikku püsti.
Teine lähtekoht on Tartu enda ruumiline iseloom. Madal ja tihe viilkatustega hoonestus toob kvartalisse väikese puust linna inimliku mõõdu, kõrgemad mahud kogunevad aga Sõbra tänava poole. Hoonestus laskub astmeliselt Emajõe suunas, nii et jõgi jääb ala pikaks, aeglaseks horisondiks ning vaated saavad liikuda läbi kvartali vee poole. Vanast vabrikust, uutest korteritest, büroodest ja avalikest ruumidest ei teki üksikute objektide kogum, vaid uus linnaosa, mille erinevad kõrgused jutustavad ühist lugu.
Kvartali tegelikuks südameks saab rohekoridor, mis kannab Emajõe luha olemuse tänavate, väljakute, hoovide ja terrassideni. Säiliv kasesalu, jõe poole avanevad läbipääsud ja rahustatud liikumisteed muudavad ala läbikäidavaks ning elusaks. Nii ei sünni siia suletud arendus, vaid Taga-Karlova uus kese – paik, kus tööstuslik jõud, tartulik kodusus ja Emajõe aeglane vool liituvad üheks linnaliseks organismiks. Linn ei unusta siin oma eelmist elu. Ta kasutab seda, et saada järgmiseks.
