Inimese esimene kogemus maailmast ei ole teadmine, vaid puudutus. Enne kui õpitakse lugema, arvutama või oma kohta ühiskonnas mõtestama, õpitakse tundma turvalisust. Kallistust. Võib-olla just seetõttu kannabki Võru Järve kooli võistlustöö seda nime. Mitte kujundina, vaid arhitektuurse eesmärgina.
Erivajadustega laste kool ei ole pelgalt õppehoone. See on keskkond, kus ruum peab suutma toetada erinevaid tajusid, rütme ja viise maailmaga suhestumiseks. Arhitektuur ei saa siin piirduda klassiruumide paigutamisega. Ta peab looma tunde, et maailm on korraga piisavalt avar avastamiseks ja piisavalt lähedal, et mitte muutuda hirmutavaks. Nii kujuneb kogu projekt erinevate kohtumiste ja põimumiste ruumiks.
Kallistus ühendab omavahel linna ja looduse, vana ja uue, õppimise ja mängu. Võru eri ajastute arhitektuurilised kihistused leiavad hoones ühise keele. Puud ei jää kooli kõrvale, vaid kasvavad selle ruumilise mõtte sisse. Õued ulatuvad majja ning maja omakorda õue. Ka piir sise- ja välismaailma vahel muutub pehmemaks, võimaldades lapsel liikuda ühelt kogemuselt teisele ilma järskude katkestusteta.
Kõige olulisem põimumine toimub siiski inimese ja ruumi vahel. Kool ei nõua kohanemist ühe etteantud normiga, vaid pakub erinevaid võimalusi maailma tajumiseks. Mäng ja õppimine, liikumine ja rahunemine, koosolemine ja omaette olemine saavad eksisteerida kõrvuti. Arhitektuur ei sunni siin kasvama kindlas suunas, vaid loob tingimused, kus iga laps võib leida oma tee.
Nii ei väljenda kallistus selles projektis ainult hoolivust. See väljendab usaldust. Usaldust, et kõige toetavam ruum ei ole see, mis inimest juhib, vaid see, mis võimaldab tal tasapisi ise maailma poole avaneda.
