On kohti, kus arhitektuuri ei saa alustada majast. Kõigepealt on nõlv, kõrguste aeglane vaheldumine, vesi, valguse suund ja teekond, mida mööda inimene hakkab maastikku enda omaks õppima. Alles seejärel ilmuvad hooned – mitte kui iseseisvad objektid, vaid kui eri tegevustele antud ruumilised raskuspunktid.
Peamaja seisab kõrgemal, kuid ei valitse ümbrust. Tema pikk, tumedaks tõmbunud keha on pigem maastikku lõikuv vari, mille mätaskatus püüab maa liikumist enda kohal jätkata. Hoone sisemusse ei koguta kogu elu kokku: suurte klaaspindade, sügavate terrasside ja sisselõigete kaudu lastakse sellel pidevalt väljapoole hajuda. Vaade ei ole siin kujunduselement, vaid ruumi teine mõõde – miski, mis viib toa üle läve ja laseb kuplitel, tiigil ning taeval eluruumi vaiksel moel jätkata.
Nõlva all muutub elu aeglasemaks. Saun paikneb vee ääres seal, kus päev võib oma praktilisuse kaotada. Tema murukatus ja puidune kest seovad hoone kaldaga, klaas aga avab leili otse vee ja hämaruse poole. Saun ei ole siin lihtsalt kõrvalfunktsioon, vaid üleminekuruum: koht, kus keha lahkub hetkeks argipäeva rütmist ja inimene tajub maastikku mitte enam vaatajana, vaid selle sees viibijana.
Lastemaja, kasvuhoone ja väiksemad rajatised annavad paigale teise mõõtkava. Lastemaja tihendab maailma lapse ulatusse; kasvuhoone tõstab mulla ja valguse omaette arhitektuurseks sündmuseks. Nende vahel kulgevad rajad ei ole pelgalt ühendused, vaid paiga tegelik selgroog. Mööda neid liikudes muutuvad vahemaad tähenduslikuks: kodu ei ole üks punkt, vaid järjestus – peamajast aeda, aiast tiigini, tiigist sauna, saunast tagasi üles valguse poole.
Nii kujuneb kuppelmaastikus elamine mitte territooriumi hõivamiseks, vaid elu jaotamiseks looduse olemasolevasse rütmi. Iga hoone saab oma vaikuse, oma aja ja oma suhte maaga. Tervik ei sünni sellest, et kõik oleks lähestikku, vaid sellest, et iga vahemaa on täpselt piisav, et ühest tegevusest teise jõudes jõuaks muutuda ka inimese meel.
