Maailma mõistmine algab hetkest, mil laps saab seda oma kätega puudutada. See algab seemnest, mullast, looma pilgust ja hoolest, mis seob teadmise päris eluga. Sipsiku õppelaut on väike maja suure mõtte jaoks: lasteaia abihoone, kus teadmised ei seisa riiulil, vaid kasvavad, häälitsevad, lõhnavad ja muudavad kuju koos päevaga.
Hoone lihtne viilkatusega arhetüüp meenutab taluhoonet, ent selle selge puitsõrestik annab traditsioonile uue läbipaistvuse. Kuuseprusside korrapärane samm ja neid läbivad diagonaalid moodustavad nähtava konstruktiivse kirja, mis kordub seintes, vahelaes ja katuses. Arhitektuur ei peida oma sündi, vaid näitab lapsele, kuidas maja seisab, kuidas jõud liigub ja kuidas üksik detail saab osaks tervikust.
Kolm järjestikust ruumi moodustavad väikese teadmiste maailma. Kasvuhoones muutub päikesepaiste taimede eluks, õppeklassis saavad kogemused sõnadeks ning õppelaudas kohtuvad lapsed loomade, heina ja igapäevase hoolitsemisega. Redel viib lakapealsele, kus ruum tõuseb mänguks, varjupaigaks ja uue vaatenurga võimaluseks.
Männitõrvaga töödeldud laudis, linaõliga viimistletud hele kuusekarkass ja polükarbonaadi kumav pind seovad maja korraga maa ning taevaga. Läbipaistvad osad lasevad päeval hoonesse valguda, õhtul aga muudavad selle õrnalt helendavaks laternaks.
Sipsiku õppelaut ei jäljenda päris talu miniatuurina, vaid tõlgib selle mõtte lapse mõõtu. Siin saab arhitektuurist õpetaja, kes ei anna valmis vastuseid, vaid loob olukordi, kus küsimused sünnivad loomulikult. Nii õpitakse, et toit ei ilmu poeriiulile iseenesest, loom vajab hoolt, taim aega ning iga ehitatud ruum vastutust. See on paik, kus ruum õpetab enne, kui keegi jõuab õpetama hakata.
