Mõnikord sünnib arhitektuur mitte soovist ruumi täita, vaid otsusest jätta midagi alles. A. Haava tänava kahe kortermaja keskmesse jäi vana puu – mitte haljastusliku lisandina, vaid vaikiva peategelasena, kelle võra ja juurestik määrasid majade asendi, väljalõigatud nurgad, hoonetevahelise ruumi ning isegi piirete ja liikumisteede loogika. Nii ei kerkinud kaks maja lihtsalt krundile, vaid vormusid ümber juba olemas olnud elu, justkui oleks arhitektuur õppinud enne ehitamist kuulama.
Tumedast tellisest mahud seisavad teineteise kõrval selgelt ja linnaliselt, kuid nende rangust pehmendab hele puidust välisstruktuur. Diagonaalsete talade korduv rütm meenutab korraga kandekonstruktsiooni, puuvõra hargnemist ja vanadest kõrtest kokku seotud jõulutähte. Fassaad ei ole siin pelk pind, vaid hoone teine ruumikiht – vari, filter ja ornament, mis muudab valguse päeva jooksul pidevalt liikuvaks. Sama arhitektoonika kandub edasi rõdupiiretesse, sildadesse, autovarjualusesse ja aiamajja, nii et suured ja väikesed rajatised kõnelevad ühe ja sama keele eri murretes.
Majad on maa all ühendatud ühise garaažiga, vabastades maapinna autode surve alt ja jättes hoovile võimaluse olla päriselt hoov. Seal saavad kokku teed, murupinnad, mäng, juhuslikud kohtumised ja vana puu alla kogunev vari. Tagahoovi klaasitud aiamaja ei ole lihtsalt grillimiskoht, vaid väikese kogukonna elutuba – paik, kus kortermaja anonüümsus võib muutuda naabruseks. Selle kõrval kordab puidust autovarjualune peamajade diagonaale, muutes ka argise parkimise osaks terviklikust ruumilisest mõttest.
A. Haava tänava kompleks otsib vastust küsimusele, kuidas olla korraga linnaline ja kodune, tihe ja roheline, ühine ja privaatne. Tulemuseks ei ole kaks eraldiseisvat kortermaja, vaid väike linn linnas: oma tänava, aia, maa-aluse ühenduse, valguse, varjude ja keskse elava mäluga. Kõige olulisem ruum ei asu siin ühegi korteri sees, vaid majade vahel – seal, kus vana puu seob arhitektuuri aja, koha ja inimestega.
