Park Tondi residentside arhitektuur sünnib vastandite täpsest tasakaalust: sõjaväelinnaku rangusest ja kodu pehmusest, ajaloolise keskkonna raskusest ning uue elu kergusest. Siin ei otsita minevikust valmis vorme, vaid mõõdupuud, mille kõrval saab uus arhitektuur kujundada oma väärika, eneseteadliku ja selgelt tänapäevase kohalolu.
Hooned astuvad Tondi kasarmute maailma tumeda, peaaegu monoliitse kehandina. Fassaadi tellisena mõjuv pind on tegelikult Caparoli pressitud liivast valmistatud telliseimitatsioon, mis petab silma veenvalt ning muudab materjali enda osaks arhitektuursest illusioonist. See pole pelgalt asendus, vaid teadlik piiripealne mäng ehtsa ja kujuteldava, massiivse ja õhukese vahel. Tumeda pinna seest tõusevad messingutooniga raamitud kaaraknad ning kuldsed rõdud, mis mõjuvad nagu valgusest joonistatud filigraan.
L-kujulised hooned järgivad tõusvat maastikku ja pöörduvad üksteise suhtes nii, et nende vahele tekib kaitstud, autovaba siseõu. Reljeefist saab siin ruumi dramaturgia: trepid, nõlvad ja looklevad teed seovad elamud ajalooliste hoonete, mänguala ning haljastusega üheks mitmekihiliseks aiaks. Maa-alune parkla vabastab õue masinatest ja annab selle tagasi inimestele.
Kaarjad avad annavad hoonetele linnapaleeliku väärikuse, samal ajal kui peened silmusena pöörduvad rõdupiirded lisavad fassaadile liikumist ja mängulisust. Iga rõdu on väike isiklik lava, kust avaneb vaade rohelusse, ajaloolisele tellisarhitektuurile või Tallinna siluetile.
Siseruumides jätkub sama tasakaal vaoshoitumalt: kõrged laed, hele puit, terrazzo ja täpsed detailid loovad kodud, kus väärikus ei muutu pidulikkuseks ega mugavus argiseks. Park Tondi residentsid kujundavad mineviku kõrvale uue elukihi, mis ei jäljenda ega vastandu, vaid seisab oma ajas veendunult. Nii saab endisest suletud kasarmualast avatud elukeskkond, kus linna mälu, aia rahu ja inimese igapäev moodustavad ühe suurema ruumilise terviku.