Tööstusala serval võib ka kõige praktilisem hoone saada endale iseloomu, mis ei sünni dekoratsioonist, vaid ühest kandvast mõttest. Kesktee kontor-ladu muudab oma pika ja vaoshoitud mahu graafiliseks maastikuks, kus fassaad ei kanna üksnes nime, vaid hakkab ise rääkima. Hiiglaslikud tähed ulatuvad üle paneelide, avade ja nurkade, liites neli eraldi üksust üheks tervikuks ning muutes anonüümse laohoone aadressiks, märgiks ja mälupildiks.
Hoone sisemine loogika on selge ja töine: lao-, teenindus- ja kontoriruumid toimivad iseseisvalt, kuid jagavad ühist konstruktiivset rütmi. Seda praktilist takti katkestavad teadlikult suured, ilma välise raamita klaasitud tõstuksed. Need ei ole tavapärased laoavad, vaid luksusautode esindustest tuttavad kallid disainuksed, mille pind on kaetud toonitud klaasiga. Nii muutub sissepääs tehnilisest elemendist vitriiniks, peegelpinnaks ja fassaadi sügavaks pausiks.
Hallide toonide vaheldus loob tausta, millel monumentaalne kiri kord avaneb, kord laguneb abstraktseteks kujunditeks. Kaugelt on maja loetav lausena, lähedalt muutuvad tähed lõigeteks, varjudeks ja mõõtkava nihestavateks fragmentideks. Arhitektuur liigub siin keele ja materjali piiril. Päeva jooksul koguvad klaasid endasse taeva, lume ja mööduva liikluse, nii et range tööstushoone pind ei püsi kunagi päriselt sama, vaid kirjutab ümbruse iga kord uuesti enese sisse.
Ka erilahendusena kavandatud reklaamtulp jätkab sama mõtet: vertikaalne märk vastab hoone horisontaalsele kehale ja koondab eri rentnike nimed üheks linnaliseks visiitkaardiks. Sellest saab krundi esimene tervitus ja viimane meeldejääv märk kauaks.
Kesktee kontor-ladu tõestab, et argine tüpoloogia ei pea jääma näotuks. Kui konstruktsioon, graafika ja identiteet sünnivad korraga, võib laohoonest saada tööstusmaastiku selge lause – täpne, jõuline ja ootamatult poeetiline.
