Enne kui majast saab ruum, on ta kellegi julgus uskuda joont, mida veel olemas ei ole. Võlsi villa on minu kui arhitekti loominguline nurgakivi – esimene maja, mille joonistasin ajal, mil olin hariduselt veel sisearhitekt. Võib-olla just seepärast ei alanud see projekt fassaadist, vaid seestpoolt: inimese liikumisest, vaadetest, valgusest ja soovist, et kodu oleks korraga täpne instrument ning isiklik maailm.
Tamula järve kaldal sündis valge, asümmeetriline kehand, mis ei otsi turvalist sümmeetriat. Konsoolne elutuba ja kumer klaasfassaad sirutavad maja vee poole, eri tasanditele jaotatud ruumid aga loovad sisemise topograafia, kus iga trepp, murre ja kõrgusevahe muudab igapäevase liikumise väikeseks avastusretkeks. Geomeetria ei ole siin külm kord, vaid energia, mis juhib pilku, samme ja perekonna elu.
Arhitektuur jätkub mõõtkavades, mida tavaliselt peetakse kõrvaliseks. Köök, kamin, diivanilaud, uksed, kapid, valgustus, panipaigad ja isegi plaatide vuugijooned on kavandatud ühe mõtte osadena. Detail ei kaunista tervikut, vaid kannab seda, nagu üks noot hoiab koos terve helirea.
Suvetuba, terrass ja maastikuvalgus viivad kodu järve äärde ning pikendavad selle elu õhtusse. Päeval kogub klaas endasse vee avaruse, pimedas muutub maja kaldal helendavaks märgiks. Nii põimuvad kodu, aed ja järv üheks pidevaks maastikuks, mille piirid muutuvad vaikselt koos valgusega.
Võlsi villa tähistab hetke, mil sisearhitektuurist kasvas välja arhitektuur, sisemisest ruumist hoone ja esimesest joonest elukestev suund. See maja õpetas, et arhitekti töö ei ole vormi kehtestamine, vaid paljude nähtavate ja nähtamatute seoste koondamine üheks tervikuks, milles inimene võib ennast ära tunda ja samal ajal veidi teistsuguseks saada.
