Mis siis, kui tänav ei oleks pelgalt liikumise kanal, vaid aleviku mälu kandev jõgi? Võsu peatänava võistlustöö „Muutus“ sünnib arusaamast, et kuurort ei ole valmis kujund, vaid lakkamatu seisund: meri tõuseb ja taandub, männimets tihendab varju, suvine rahvahulk paisutab ruumi ning talvine vaikus tõmbab selle taas endasse. Arhitektuur ei püüa neid jõude taltsutada, vaid laseb neil saada tänava enda vormiks.
Mere tänava jalgtee liigub lainena ühelt servalt teisele, otsides üles poed, kohvikud, turu ja kohtumispaigad. Sirgest liikluskoridorist saab vahelduv promenaad, kus väikesed kurvid, tõstetud ülekäigud ja muutuvad tasapinnad aeglustavad autosid ning annavad jalakäijale tagasi õiguse kohal olla. Tänav ei juhi enam ainult läbi Võsu, vaid laseb Võsul end teekonnana avaneda.
Keskväljakul ümbritseb uus voolujooneline katusemaastik vana bussipaviljoni, mitte selle minevikku kustutades, vaid seda uude aega tõstes. Paviljonist saab korraga ootusruum, infopunkt, varjualune, turupaik ja sündmuste lava. Sama ruumiline laine jätkub vaateplatvormides, rannarajatistes, mängualades ja supluspaviljonis, mille vormid meenutavad luidete kerkimist ning mere aeglast hingamist.
Parklad hajuvad puude alla park-parklateks, pingid, valgustid, turuletid ja väikevormid seotakse üheks puiduseks ruumiperekonnaks. Nii ei sünni üks monument, vaid terve peente sekkumiste võrgustik.
„Muutus“ ei joonista Võsule lõplikku pilti. Ta loob paindliku ruumilise käsikirja, mida aastaajad, inimesed ja aeg saavad aina edasi kirjutada. Siin ei ole loodus arhitektuuri taust ega arhitektuur looduse katkestus, vaid mõlemad on sama pika loo kaks hingetõmmet. Nõnda muutub avalik ruum kohaks, kus kuurordi ajalugu ei seisa klaasi taga, vaid kõnnib koos iga saabuja, lahkuja, lapse ja vanainimesega läbi aastaaegade edasi.
