Vesi ei jäta endast mälestusmärki, vaid jälje. Külma klaasi alla tekkiv õrn ring – culaccino – on Viljandi veekeskuse lähtekujund: korraga kaduv ja püsiv, läbipaistev ja nähtav, argine ning peaaegu rituaalne. Sellest sünnib arhitektuur, mis ei kujuta vett, vaid mõtleb nagu vesi.
Hoone ei asetu linna suletud kehana, vaid ühendusena kahe pargi, spordikompleksi ja kesklinna vahel. Läbi maja kulgev aed muudab veekeskuse läbikäidavaks maastikuks, mitte takistuseks. Siseõu ei ole ülejäänud ruum, vaid kogu kompleksi siduv südamik: paik, kus eri ajastute hooned, liikumisteed ja inimesed saavad üheks voolavaks tervikuks. Nii saab avalikust ruumist hoone tegelik vestibüül ja veekeskusest linnakoe pehme liiges.
Sissepääs algab kitsas ja kõrges ruumis, kus pilk tõmmatakse edasi nagu valguskiir veepinnal. Seejärel avanevad koridorid, kõrged aknad ja rekreatsioonialad järk-järgult aia poole. Sportbasseini sirge distsipliin ja spaamaailma voolavad vormid ei võistle, vaid moodustavad kaks erinevat veeseisundit – mõõdetud liikumise ja vaba kulgemise. Nende vahele jääb rahulik süda, kust avaneb valvas pilk kogu veemaailmale.
Klaas, vari ja hajus päevavalgus annavad hoonele puhta, peaaegu kaalutu olemuse. Välisbassein, terrass ja aed pikendavad vee ruumi aastaaegadesse: suvel muutub õu mänguks ja folgilavaks, talvel jäätunud purskkaev skulptuuriks. Arhitektuur ei peata aastaaegu, vaid laseb neil maja tähendust ümber kirjutada.
Viljandi veekeskus ei ole üksnes koht ujumiseks. See on linnaline veeringe, kus keha, maastik ja arhitektuur liiguvad sama rütmi järgi. Culaccino jääb linnale märgina, mis ei koorma, vaid meenutab: kõige püsivam võib olla just see, mis näib hetkeks kaduvat ning jätab ruumi alati uuele vaiksele peegeldusele
