Mõnikord ei tähenda maja taastamine tagasipöördumist ühte kindlasse aega. Vana hoone on elanud läbi nii palju muutusi, et tema tõeline olemus ei peitu enam ühes algses hetkes, vaid kõigis neis kihtides, mis on suutnud ajale vastu pidada. Rakvere Pika tänava ääres seisvad kaks puumaja on kunagi kuulunud ühele kinnistule. Projekt toob nad taas kokku — mitte selleks, et kaotada nende erinevust, vaid et ühine ajalugu võiks uuesti tervikuna loetavaks saada.
Tänava poole jääb alles Pika tänava tuttav rütm. Taastatakse laudis, karniisid, tahveluksed, akende piirdelauad ja väikesed metallnurgikud; kadunud detailide kuju otsitakse säilinud originaalidest. Helerohelised ja oliivjad toonid, tumedamad ehisvööd ning Rakverele omased punastest tellistest korstnad ei mõju siin ajaloolise dekoratsioonina, vaid maja enda keelena, mis puhastatakse hilisematest moonutustest ja lastakse taas kõlada.
Hoovi poole muutub see keel vabamaks. Kaks vana elamut seotakse uute mahtude, terrasside, rõdude ja madala katusemaastikuga üheks elukeskkonnaks. Uus ei teeskle vana: puitlaudise kõrvale astuvad tume ja punane tellis, klaas ning metall. Nende vahele jääb hoov, mis laskub koos maapinnaga puuviljaaia poole ning seob soklikorrusel maja aia, valguse ja aastaaegadega.
Nii ei ole projekt ainult kahe hoone ühendamine, vaid katkenud seose taastamine. Tänaval säilib linna mälu, hoovis avaneb uus elu. Nende kahe vahele tekib kodu, kus minevik ei ole oleviku vastand, vaid selle sügavam alus.
