Loosu ei ole ühe hoone lugu, vaid terve väikese maailma taassünd. Siin ei taastata minevikku klaaskupli alla, vaid lastakse tal astuda olevikku, sirutada end uute ruumide, materjalide ja eluviiside poole. Aastate eest alanud teekond andis häärberile tagasi tema väärikuse, ehitas kadunud palkosa täpse koopiana uuesti üles, päästis sauna ja keldri ning asetas iga vana kivi tagasi suuremasse tervikusse. Nüüd algab järgmine peatükk – julgem, avaram ja valgusküllasem.
Häärberi ajalooline keha saab endale klaasist juurdeehitused, mis ei püüa vana jäljendada, vaid avavad selle uuele ajale. Klaas toimib siin vahealana: piirina, mis ei sulge, vaid ühendab interjööri aia, aastaaegade ja silmapiiriga. Sisekujundus on veel kujunemas, kuid selle ruumiline alus on selge – vana maja raskus ja mälu kohtuvad uue arhitektuuri õhulisuse ning täpsusega.
Endine laut sünnib ümber kõrvalhooneks, mille sees avanevad kaminaruum, puhkeruumid, külalistetoad, piljardiruum ja vaiksed magamiskohad. Robustne kest saab peene sisemise koreograafia: soe puit, tumedad pinnad, looduskivi, gun metal’i detailid ja kihiline valgus, mis ei täida ruumi ühtlaselt, vaid joonistab selle aegamisi nähtavaks. Uus abihoone koondab garaažid, kuuri ja autovarjualuse üheks rahulikuks mahuks; saun, kelder, kasvuhoone, terrassid, iluaed ja liikumisteed seovad hooned omavahel nagu ühe pika lause erinevad rütmid.
Loosu keskne mõte ei ole vana ja uue vastandus, vaid nende viljakas pinge. See on paik, kus arhitektuur ei kustuta aja jälgi, vaid annab neile uue tähenduse – nii et kogu kompleks näib korraga mäletavat, hingavat ja edasi kasvavat
