Kodu ei alga uksest ega lõpe katuseharjal. Ta sünnib seal, kus materjal puudutab valgust, ruum võtab vastu inimese rütmi ning igapäevane hetk saab endale tähenduse. Selle Tartu eramu sisearhitektuur kujunes soovist luua keskkond, mis ei oleks pelgalt elamispind, vaid vaikne sisemine maastik – paik, kuhu kuuluda.
Maja keskmesse asetub südamik: kahekorruseline trepihall, mis ei ole lihtsalt ühendustee, vaid kogu ruumilise maailma vertikaalne telg. Siin saavad kokku liikumine, valgus ja kohtumised; siit avanevad vaated eri tasanditele ning maja tajutakse korraga terviku ja järjestikuste peatükkidena. Trepp ei vii üksnes üles või alla, vaid seob eluetapid üheks katkematuks jooneks.
Interjööris kohtuvad hele mineraalne krohv, väärikad kivipinnad ja sügav pähklipuu toon. Puit ei jää mööbliks, vaid kasvab ruumi kandvaks kestaks, liikudes põrandalt seintele ja sealt lagedele. Nii tekib maja sisse teine, soojem maja – kaitsev varjualune, mille lähedus on tajutav, kuid mitte pealetükkiv. Selle pinna sees on midagi ürgset: tunne, et ruum ei ole kokku pandud, vaid aeglaselt välja kasvanud.
Suurte aknapindade kaudu on mets pidevalt kohal. Männitüved, varjud ja aastaaegade aeglane vaheldumine saavad interjööri vaikseks kaasautoriks. Arhitektuur ei võistle maastikuga, vaid raamib seda, andes esikoha puidu tekstuurile, valguse kulgemisele ja aja nähtamatule tööle. Nõnda muutub iga päev veidi teistsuguseks ning maja hakkab elama koos ilmaga, mitte selle eest varjudes.
Selle kodu tugevus peitub tasakaalus: avarus on intiimne, luksus vaoshoitud ja detail täpne. Südamik ei kõnele vormist, vaid inimesest – tema rituaalidest, kohtumistest ja vaikusest. See on arhitektuur, mis hoiab elu vaikselt koos tervikuna.
