Linnas on kohti, kus kiirus muutub peaaegu nähtamatuks surveks. Tammsaare tee ääres on liikumine pidev, suunad vahelduvad, pilk ei peatu. Zen-maja vastab sellele mitte vastandumise, vaid sisemise nihkega: ta ei tõsta häält, vaid loob enda ümber rahu, mille olemasolu muutub märgatavaks just müras.
Hoone kahe tiivaga põhiplaan meenutab liblikat või avanevat plumeeriaõit, kuid kujund ei jää sümboliks. See saab ruumiliseks põhimõtteks, kus keskne tuum hoiab tervikut koos, tiivad avanevad eri suundades ning ümardatud servad lasevad mahul linnavoogudega kaasa liikuda. Nii ei mõju maja tardunud objektina, vaid seisundina, mis on korraga kohal ja muutumises.
Klaasfassaadi ees kulgevad heledad vertikaalid annavad hoonele rahuliku pulsi. Nende kordus taltsutab suure mahu, muudab pinna kord sügavaks, kord peaaegu haihtuvaks ning laseb päeval liikuda mööda fassaadi nagu aeglasel hingamisel. Maja ei ehita seina linna ja inimese vahele, vaid pakub vahemaad, kus pilk saab uuesti teravaks ja mõte leiab oma telje. See on vaikus, mis ei eemalda maailmast, vaid korrastab selle enne kui päev taas kiireneb edasi.
Esimesel korrusel seovad fuajee, kohvik ja äripinnad hoone avaliku eluga; kõrgematel korrustel avanevad paindlikud töömaastikud, mis võivad olla üks tervik või jaguneda väiksemateks maailmadeks. Katuseterrassid, puud ja veepeegel annavad töörütmile teise mõõdu, kus tegemine ei tähenda ainult kiirust, vaid ka tähelepanu.
Zen ei ole siin ornament ega eksootiline tsitaat. See on arhitektuuri eetika: vähem müra, rohkem kohalolu; vähem juhuslikkust, rohkem selgust. Zen-maja ei põgene linnast, vaid õpetab linnas viibima nii, et liikumine ei hajutaks mõtet ja töö ei kustutaks inimest.
