MAGDALEENA TERVISEKESKUS 

Magdaleena tervisekeskuse uuendus ei sündinud soovist vana kustutada, vaid tahtest kuulata, mida maja veel mäletas. Uus sisearhitektuur kasvas olemasolevast välja rahulikult ja täpselt, nii et muutus on selgelt tajutav, kuid ei katkesta hoone varasemat olemust.

Koridoride, kabinettide ja detailide algne rütm võeti hoolikalt lahti ning loodi uuesti tänapäevases kvaliteedis. Säilis liikumistelgede selgus, ukseavade kordus, põrandate suunav graafika ja ruuminumbrite järjestus. Uus ei varja vana, vaid annab sellele värskema hingamise.

Kõige suurem ruumiline pööre sündis endise sisehoovi liitmisest hoone sisemusega. Kunagisest väliruumist sai tervisekeskuse uus kese – valgusküllane oote- ja kohtumisala, mille ümber koonduvad vastuvõtud ja liikumisteed. Katusevalgus langeb sügavale hoonesse, hajutab endise haiglakoridori ranguse ning muudab ruumi päeva jooksul pidevalt. Nii saab valgusest hoone vaikne kell, mis mõõdab aega mitte minutites, vaid varjude, helenduste ja liikumiste aeglases vaheldumises. Puit toodi interjööri kui rahustav vastukaal meditsiinikeskkonna tehnilisusele. Ribilaed, seinapinnad, vastuvõtulauad, garderoobid ja piirded loovad sooja materjalikihi, mis pehmendab heli, valgust ja liikumist. Must metall annab kompositsioonile täpsuse, heledad pinnad lasevad tervikul hingata. Koridoridest saavad sisetänavad, kus inimene ei kao süsteemi, vaid leiab selles oma tempo ja koha. Valge saal viib selle mõtte äärmusliku selguseni: peaaegu värvitu ruum, kus valgus ise muutub peamiseks materjaliks. Tulemuseks on tervisekeskkond, mis ei mõju pelgalt raviasutusena, vaid rahuliku vahepeatusena – paigana, kus arhitektuur ei nõua tähelepanu, vaid aitab inimesel aeglustuda, orienteeruda ja end turvaliselt tunda. Ruum ei ravi, kuid ta võib inimesele ulatada vaikse toe. Ja vahel algabki paranemine just sellisest vaevumärgatavast, hoolivast ruumilisest puudutusest.