Metsa Harjad ei seisa maastikus üksiku hoonena, vaid kasvab mereäärsest metsast välja katuste, viilude ja valguse koondina. Selle arhitektuur ei otsi looduse kõrval tähelepanu, vaid püüab mõista paiga sisemist korda – tuule suunda, puude vertikaale, mere avarust ja rannamaastiku muutlikku meeleolu. Hoone on kui vahepealne seisund metsa ja mere, varju ja valguse, kaitstuse ja silmapiiri vahel.
Liigendatud maht jaguneb mitmeks omavahel põimuvaks viiluks. Nende tõusvad ja ristuvad harjad annavad majale jõulise silueti, kuid lasevad suurel hoonel tajuda end väiksemate, peaaegu arhetüüpsete majadena. Tumedad katusepinnad koondavad kompositsiooni üheks tervikuks, samal ajal kui fassaadide vertikaalne ja diagonaalne laudis loob valguse käes muutuvaid mustreid. Päeva jooksul liiguvad varjud mööda puitpindu, kord rõhutades konstruktsiooni rangust, kord lahustades maja metsa pehmemasse rütmi.
Hoone südameks on suur saal – avar kogunemisruum, kus maja ruumiline jõud avaneb täielikult. Kõrge viilualune, avatud vaated ja suured klaaspinnad annavad ruumile peaaegu paviljonliku mõõtme. Siin ei lõpe interjöör klaasi juures: pilk liigub edasi üle terrassi, läbi puutüvede ja rannataimestiku kuni mereni. Muutuv taevas, vee peegeldused ja silmapiiri rahulik joon saavad ruumi nähtamatuks neljandaks seinaks.
Esimese korruse ühised ruumid, saun, pesuruumid ja terrassid moodustavad ühe voolava elumaastiku. Teine korrus tõuseb vaiksemasse tsooni, kus majutusruumid ja puhkeruumid avanevad rõdude kaudu mere ning puuvõrade poole. Siin on arhitektuur lähemal vaikusele kui vormile.
Metsa Harjade olemus ei peitu üksnes tema nähtavas kujus. See on maja, mis loob võimaluse tajuda paika teravamalt: kuulda tuult, märgata valguse muutumist, tunnetada metsa sügavust ja mere kaugust. Hoone ei sulge inimest looduse eest, vaid asetab ta sellesse täpsemalt – hetkeks varju alla, seejärel taas avara silmapiiri ette.
