EDUARD VILDE TAMMIKU VÄRAV

On paiku, mille tähendus ei sünni sellest, mis seal asub, vaid sellest, mida sealt edasi kaasa võetakse. Raamat kuulub selliste nähtuste hulka. Nii nagu teekond algab enne kohalejõudmist, algab ka lugemine ammu enne viimast lehekülge. Pajusti bussipeatuse kavand lähtubki mõttest, et liikumine ja lugemine ei ole teineteisest kuigi kaugel – mõlemad avavad uusi vaateid ning viivad inimese hetkeks välja tema tavapärasest ümbrusest.

Peatuse vahetus läheduses laiub Eduard Vilde nimega seotud tammik. See ei ole pelgalt kohaliku maastiku osa, vaid paik, kuhu on aastakümnete jooksul kogunenud kirjanduslik ja kultuuriline tähendus. Tammik meenutab, et lood ei ela ainult raamatutes, vaid ka kohtades. Nõnda kujuneski paviljoni vorm avatud raamatuks, mille leheküljed ei kanna üksnes katust, vaid jutustavad edasi paiga enda lugu. Tekstid, valgus ja materjal põimuvad siin tervikuks, mis muudab kirjanduse hetkeks füüsiliselt kohalolevaks. Samas ei ole tegemist pelgalt monumendiga kirjandusele. Peatus teenib jätkuvalt oma argist ülesannet, ühendades inimesi, kodusid ja sihtkohti. Uus ühendus kergliiklusteega seob Pajusti ja Vinni senisest loomulikumaks tervikuks ning muudab igapäevase liikumise turvalisemaks. Ent just selles peitubki projekti väärtus. Arhitektuur ei tõsta kirjandust pjedestaalile, vaid põimib selle igapäevaellu, lisab värava märgilisele tammikule. Nii võib kõige tavalisem bussiootus muutuda hetkeks, mil inimene märkab, et ka tema enda teekond on osa suuremast loost.