Valge ei ole siin tühjus, vaid distsipliin. Nagu jaapani arhitektuuris, kus vähesus teravdab tähelepanu ja vaikus annab vormile kaalu, sünnib ka Uus-Ringi kontor-ladu soovist muuta suur tööstushoone kergeks, täpseks ja peaaegu hõljuvaks.
Hoone koosneb kahest paralleelsest mahust, mida ühendavad galeriid ning mille vahele tekib sisehooviga kandiline ring. See siseõu ei ole tagakülg, vaid maja süda ja tööprotsessi lava. Laadimisuksed koonduvad valgele foonile, mustad aktsendid ja hiiglaslikud numbrid muudavad nende korduse abstraktseks kompositsiooniks. Logistika saab graafilise rütmi, argine tegevus oma ruumilise väärikuse.
Välisperimeetril hajub suure mahu raskus valgete lamellide, fassaadikanga, lintakende ja eenduva klaastrepikoja vahel. Jaapanlik nappus ei tähenda siin ilutsemisest loobumist, vaid ilu puhastamist liigsetest žestidest. Klaastrepikoda lõikab hoone kehandisse ühe täpse diagonaali, lamellid mõõdavad valgust, lumi jätkab fassaadi kuni silmapiirini. Mustad raamid ja superšrift toimivad nagu tindijooned valgel riisipaberil: vähesed, kuid otsustavad.
Sisehoov korraldab ka liikumise. Veokid läbivad kompleksi ühe suunana, laadimine, parkimine ja tööruumid moodustavad selge süsteemi. Esimese korruse laod, teenindus- ja esindusruumid ning teise korruse bürood seotakse galeriidega üheks voolavaks tervikuks.
Selle vaikuse sees muutub hoone oma ümbruse vastandiks ja peegliks: tööstuspargi juhuslik mürasus taandub korraks korrastatud maailmaks, kus iga ava, vari ja samm leiab loomuliku koha ning oma tähenduse.
Uus-Ringi ei käsitle laohoonet anonüümse kestana. Ta tõestab, et ka rangelt praktiline hoone võib kanda rahu, proportsiooni ja vaikset ilu. Kui funktsioon on täpne, detail aus ja valgus õigesse kohta juhitud, võib tööstusmaastikku tekkida ootamatu selgus — valge ruum, kus töö, liikumine ja arhitektuur hingavad ühes rütmis.
