Linna serv ei ole tingimata lõpp. Mõnikord on see koht, kus linn harjutab oma järgmist kuju, kus põld, maantee ja tulevane tänav ootavad esimest selget märki. Gardestist sai Rohelise Pargi alguspunkt – mitte lihtsalt aianduskeskus, vaid hoone, mis andis arenevale piirkonnale mõõdu, silueti ja rohelise eneseteadvuse.
Gardesti arhitektuur lähtub kasvuhoonest kui ausast ehitise arhetüübist. Kasvuhoone ei varja oma eesmärki: ta kogub valgust, hoiab soojust ja loob kasvamiseks tingimused. Tuttav saagkatuste rütm on siin lahti murtud. Klaaslöövide vahele asetuvad kandilised tumedad mahud, eenduv sissepääsutorn ja madalamad puitpinnad, mis muudavad pika hoone kord vaoshoituks, kord monumentaalseks. Must toonklaas ja tume disainplekk annavad talle linnalise täpsuse, naturaalne lehis aga toob suure mõõtkava tagasi inimese ja elava materjali lähedusse.
Kõrgemale maastikule paigutatud hoone on nähtav juba Tartusse saabudes. Ta ei mõju teeäärse kaubanduskastina, vaid horisontaalse maamärgina, mille sakiline katusejoon meenutab ühtaegu tööstusmaastikku, kasvuhoonete rida ja metsapiiri. Kuusehekk jätkab seda siluetti rohelise tagaseinana, sidudes arhitektuuri maastikuga enne, kui linnak selle ümber lõplikult välja kujuneb.
Siseruum on kujundatud valguse, taimede, liikumise ja peatumiste maastikuna. Kaubandus, restoran, aiandus ja vaba aeg põimuvad keskkonnaks, kus taim ei ole dekoratsioon, vaid ruumi tegelik elanik. Automaatika avab katuseluuke, liigutab päikesevarjestusi ja juhib sisekliimat; katustelt kogutud vihmavesi suunatakse taimede kastmisse. Tehnoloogia ei võistle loodusega, vaid töötab tema vaikse abilisena.
Gardesti terviklikkus ulatub katuserütmist sisearhitektuuri, haljastuse, välimüügiala ja liikumisteedeni. Nii ei tähista hoone üksnes müügikohta. Ta kehastab mõtet, et kasvamine on ruumiline kultuur – ja et ka linn vajab juuri, valgust ning arhitektuuri, mis annaks tulevikule kuju.
