Riik ei pea kodanikule ilmuma marmorseina ega suletud ukse kujul. Kärdla riigimaja võistlustöö „Agoraa“ lähtub vastupidisest mõttest: avalik võim saab olla ruum, kuhu sisenetakse ilma kõhkluseta, kus teenused, turg ja linnaväljak kohtuvad ühe katuse all ning kus ametlikkus ei lämmata inimlikku mõõtu.
Hoone paikneb Kärdla keskuse eri ajastute vahel, muinsuskaitsealuse tuletõrjemaja, vastvalminud keskväljaku ja parklinna hajusa puitarhitektuuri kõrval. Pritsumaja teljed annavad riigimajale kaks peafassaadi ja kaks sissepääsu; nende vahele jääv fuajee ei ole pelgalt liikumisala, vaid avalik sisetänav, mis seob Hiiu tänava, Hommikuväljaku ja turu üheks läbivaks ruumiks. Nii saab majast koht, millele lähenetakse mitmest suunast, kuid kuhu jõutakse alati sama selgelt.
Esimese korruse ümber kulgev lehisest prusspits tõlgib Kärdla ajaloolise puitpitsi uude mõõtkavasse. See varjab, filtreerib valgust ja pehmendab suure avaliku hoone kohalolu, lastes riigimajal olla korraga väärikas ja kodune. Turupaviljon paikneb selle läbipaistva puidust aia sees, justkui linna igapäevaelu oleks põimitud riigi institutsioonidega ühte kangasse.
Sisemine aatrium ja teise korruse siseõu loovad vastukaalu avalikule saginale. Avatud kliendialad, kohus, töötukassa ja piiratud tööruumid on korraldatud arusaadava ruumilise hierarhiana, kus turvalisus ei muutu tõrjuvuseks.
Hoone tumedam ülakorrus hoiab end tagasi, alumine pitsiline kiht aga astub linna poole, muutes piiri sise- ja välisruumi vahel poorseks. Hommikuväljak jätkab keskväljaku sündmusi ning annab riigimajale oma väikese avaliku eeskambri, kus linn saab hetkeks peatuda.
„Agoraa“ ei käsitle riigimaja monumendina. Ta näeb selles kokkusaamise masinat: paika, kus linn, turg ja riik saavad ühe laua taha ning arhitektuur muudab võimu nähtavaks mitte kõrguse, vaid ligipääsetavuse kaudu.
