Väljakujunenud aedlinna saab uut maja lisada vaid ettevaatlikult, sest terviklik keskkond ei vaja võõrast aktsenti, vaid uut häält, mis suudab olemasoleva kooriga kaasa laulda. Tähtvere romantilise kaartänava ja funktsionalistlike elamute vahele asetuv Vikerkaare maja ei püüa ümbrust matkida ega sellest eemalduda. Ta võtab piirkonna mõõdu, rütmi ja väärikuse lähtepunktiks, kuid tõlgib need tänapäevasesse arhitektuurikeelde.
Tänava poole on maja vaoshoitum ja suletum. Väike eesaed, sissepääsuplats ja tagasi astuv abihoone loovad selge piiri linna ja kodu vahele. Aia poole muutub maja avatuks: suured klaaspinnad, terrassid ja rohelusse avanevad eluruumid lasevad päikesel liikuda sügavale sisemusse. Need pole vastandid, vaid ühe elu kaks registrit – saabumine ja olemine.
Valge monoliitbetoon, horisontaalne puitlaudis ja vaskplekk moodustavad rahuliku, kuid pingestatud kompositsiooni. Liigendatud mahud, äralõigatud nurgad ja eri laiusega valtsplekipaanid vähendavad suure maja tajutavat mõõtu, sinepikollased aknaraamid aga jätavad fassaadile päikese helgi ka pilvisel päeval.
Peamajaga samas arhitektuurses suguluses abihoone koondab autovarjualuse, panipaiga ja terrassile avaneva väliköögi. Klaasseintega suletav väliköök pikendab aia kasutusaega ning muudab söögitegemise maastikuliseks rituaaliks. Projekti terviklikkus ulatub aiapiirdest lipuvardahoidja, väravate, välimööbli ja sisearhitektuursete detailideni. Betoonist väliköök, tammespooniga uksed, erilahendusmööbel, klaaspiiretega terastrepp ja keldri veiniruum on ühe mõtte eri mõõtkavad.
Iga sõlm on osa suuremast kokkuleppest: maja peab püsima ühtaegu täpne ja elus, nii et tehniline rangus ei kustutaks ruumist soojust, üllatust ega vaikset pidulikkust, mis kodu endas kannab.
Vikerkaare maja on üleminek tänavast aeda, betoonist puiduni ja avalikust privaatseni. Ta tõestab, et uus arhitektuur võib astuda valmis linnaossa mitte katkestuse, vaid järgmise hingetõmbena.
