Mõnes paigas ei sünni arhitektuur krundi piiridest, vaid jõududest, mis olid kohal ammu enne esimest joont paberil. Ujularesidentside kvartalit kannavad kolm pikka paralleeli: Emajõgi, Ujula tänav ja ürgoru nõlv. Nende vahele asetuvad neli maja nagu mõõdetud hingetõmbed maastiku igikestvas lauses, mitte eraldiseisvad objektid.
Tänavapoolsed hooned loovad selge linnalise frondi, kuid avavad oma eluruumid ja terrassid lõunasse, jõe ning avaruse poole. Nõlvale tõusvad majad kasutavad reljeefi veel otsesemalt: esimese korruse kodud sisenevad madalamalt, teise korruse omad kõrgemalt, nii et koridoride asemel tekivad isiklikud läved, terrassid ja otse maastikku ulatuvad koduteed. Nõlv ei ole siin takistus, vaid ruumi korrastav ürgjõud.
Kvartali keskne risttelg lõikab paralleelid läbi ning seob tunnetuslikult jõe ja kalda. Trepistik, vaatekoridorid, parkimise tasapind, mänguala ja hajutatud jalgrattakohad moodustavad terrassimaastiku, kus liikumine ise muutub kohakogemuseks. Abihooned, tugimüürid ja keskne süvamahutite lahendus hoiavad õueruumi selge ning vabastavad selle juhuslikust ruumimürast.
Paiga sügavusse kuuluvad endise linnaujula mälestus, Lodjakoja kohalolu, Devoni liivakivipaljand, Uue-Jaani kalmistu vaikus ja üle jõe tõusvad Supilinna katused. Korterite paindlik moodulsüsteem lubab samasse arhitektuursesse raamistikku mahutada erinevaid eluetappe. Nii saab topograafiast mitte taust, vaid koduse elu aktiivne kaasautor, mis annab igale liikumisele suuna ja igale vaatele oma vaikse sügavuse.
Fassaadides kõneleb Tartu kui väike puust linn. Hele ja tume laudis, rombilised väljalõiked ning hundinuia meenutavad mustrid seovad uued mahud Emajõe luha ja Supilinnaga. Ujularesidentsid ei suru maastikku endale alluma. Nad lasevad jõel, tänaval ja nõlval edasi kulgeda ning ehitavad nende vahele elamise, mis on korraga linnaline, looduslik ja ajas muutuv.
