Parkimismaja on enamasti linna vaikiv masin – ruum, kuhu liikumine korraks hoiule pannakse. Võistlustöö „OJA“ pöörab selle paratamatuse ümber ja küsib, kas autodele mõeldud taristu võiks samal ajal kasvatada avalikku elu. Vabaduse puiestee ääres ei lõpe linn hoone jalamil, vaid hakkab mööda selle külge tõusma.
Hele ja stoiline maht võtab omaks Tartu vanalinna väärika mõõdu. Korduvad vertikaalid, rahulik aknarütm ja büroolik fassaad ei varja parkimist häbenedes, vaid lahustavad selle linnalisse tausta. Seda vaoshoitud korda lõikab punasest tellisest aktiivsussoon – maapinnal algav oja, mis kogub trepistikul jõudu, muutub jõeks ja laieneb katusel tegevusjärveks.
Trepist saab korraga liikumistee, tribüün, vaateplatvorm ja linnaline rituaal. Iga tõus viib autode maailmast sammukese tagasi inimese juurde. Katusel avanevad jooksurada, ronimisalad, võrgud, kiiged, mängud ja vaated Emajõele. Nii sünnib parkimise kohale uus maapind, kus taristu loob ootamatult vabaduse: all jäävad seisma autod, üleval hakkab liikuma linn. Katusest saab viies linnaväljak, kus taevas asendab lage ning silmapiir annab argisele liikumisele avarama, peaaegu piduliku tähenduse.
Esimese korruse ärid, kohvikud ja maja läbiv jalakäijate sisetänav seovad hoone Magistri ja Gildi tänavaga. Tagasiaste, kõrgem tänavakorrus ja punase tellisega märgitud teekonnad muudavad serva sissesõidust väljakuks, funktsiooni kohtumiseks.
Ka konstruktsioon on kavandatud ajale avatuna. Eemaldatavad rambid lubavad majal tulevikus saada äri- või eluhooneks. „OJA“ ei ole seega valmis vastus, vaid linnaline reserv: raam, mis suudab funktsiooni vahetades säilitada oma avaliku tähenduse. Ta tõestab, et taristu ei pea linna katkestama. Õigesti mõtestatuna võib see linna üles tõsta, avada silmapiiri ja anda ruumi inimestele tagasi.
