Palkmaja on üks vanimaid viise, kuidas inimene on õppinud loodusega lepingut sõlmima. „Eramu kaskede vahel“ ei korda seda lepingut sõna-sõnalt, vaid kirjutab selle ümber: käsitsi tahutud palk saab siin uue grammatika, milles pärand ei ole mineviku vari, vaid jõud, mis suudab sünnitada midagi ootamatut.
Murtud põhiplaan kasvab välja kaskede rütmist ja maastiku pingetest. Hoone ei asetu metsa kui lõpetatud ese, vaid pöördub, nihkub ja avaneb, justkui otsiks iga osa oma valguskiirt. Ühepoolne libisev katusejoon seob eri mahud üheks pikaks liikumiseks, mis tõstab maja maast lahti ja annab talle peaaegu lennuka silueti. Punane kivikatus, hele palk ja tume keskne maht loovad koos ürgse, ent teravalt kaasaegse kehandi.
Siseruumis muutub raskus avaruseks. Kahekorruselise õhuruumi kohal ripub tuba nagu puude vahele kinnitatud pesa, vaikne ruum ruumi sees. Sillad, trepid ja galeriid ei ühenda üksnes korruseid, vaid mõõdavad kodu kõrguses, valguses ja liikumises. Maja ei avane korraga, vaid peatükkhaaval, jättes igale sammule väikese avastuse.
Käsitöö jätkub palkseinast detailideni. Trepid, piirded, tahveldused, kapid, laed ja vuugid on kavandatud sama täpsusega, nii et konstruktsioon ja sisearhitektuur sulavad üheks. Abihoone kordab põhikeelt väiksemas mõõdus, moodustades koos elamuga tervikliku arhitektuurse perekonna.
See maja tõestab, et traditsioon ei pea seisma paigal. Kui vana materjali kuulata piisavalt tähelepanelikult, võib sellest sündida uus ruumiline julgus. Kaskede vahel saab raskest palgist valguse kandja, katusest liikumine ja kodust paik, kus mets ei jää akna taha, vaid jätkab kasvamist ruumi sees. Nii muutub maja korraga varjupaigaks, vaatepunktiks ja vaikseks dialoogiks aja endaga üle põlvkondade.
