On paiku, kus arhitektuur ei saa alata hoonest, sest enne seda on juba olemas maastiku enda kord: nõlvade tõus ja langus, vana talukoha põlispuud, oja, allikas ning teed, mis seovad need üheks aeglaselt avanevaks tervikuks. Kolme tiivaga maja ei asetu sellesse maailma ühe lõpetatud objektina. Ta hargneb, taandub ja ilmub uuesti, lubades elul jaotuda eri kõrgustele, vaadetele ja aastaaegadele.
Peamaja kolm tiiba sirutuvad eri suundades, justkui otsiks igaüks endale oma valguse ja silmapiiri. Sissesõiduteelt paistab hoone madal, ümber nurga liikudes pooleteisekorruseline ning järve poole laskudes avaneb kogu kahekorruseline maht. Reljeef ei ole siin takistus, vaid ruumiline jutustaja. Valge krohv, soe puit, tumedad avatäited, klaas ja harjatud betoon annavad majale korraga nii kerguse kui ka maise raskuse.
Ent see ei ole lihtsalt peamaja koos kõrvalhoonetega. Terve kinnistu on läbi põimitud üheks arhitektuurseks maailmaks. Tiigiäärne tsäimaja muudab söögi, tule ja vee ääres olemise suviseks rituaaliks. Periskoobina üles vaatav kasvuhoone-kuur tõstab aiatöö omaette ruumiliseks sündmuseks. Maasse lõikuv autovarjualune laseb autol kaduda maastiku sisse. Puukuur ja välikäimla on kavandatud sama tähelepanelikult kui peamaja.
Sama järjekindlus jätkub sisearhitektuuris, mööblis, seinapaneelides, valgustuses ja väikseimates detailides. Isegi värav, tõkkepuu ja postkast on saanud erilahenduse. Nii ei lõpe arhitektuur ühegi välisukse juures, vaid saadab inimest kogu teekonnal teeveerest tiigini.
