Mida teha hoonega, mis on kandnud endas juba mitut elu? Kuressaare ajalooline kadetikoolihoone, mida linn tunneb ka turuhoonena, ei vaja uut algust tühjalt kohalt. Pigem vajab ta võimalust oma kihte edasi kanda, nii et uus kasutus ei kustutaks vana, vaid muudaks selle taas nähtavaks. Seetõttu säilitab maja oma paekivise kehandi, viilkatuse ja dolomiidist detailid, ent avaneb nüüd näituste, sündmuste ja kohtumiste paigana.
Hoone kirdenurka lisanduv fuajee on kui hele hingetõmme vana müürikeha kõrval. Kõrged klaaspinnad toovad valguse sügavamale majja ning skulpturaalne trepp seob saabumise ja lahkumise üheks ringseks teekonnaks. Külastaja ei liigu siin lihtsalt ruumist ruumi, vaid läbib maja eri meeleolusid.
Esimene korrus on raske, madal ja hämar. Paekivipõrandad, ebaühtlased lubikrohvipinnad, tumedad laed ning nähtavale jäetud ajaloolised kihid toovad esile hoone vanuse ja materiaalsuse. Selle keskmes paikneb endise mantelkorstna asukohta loodud filmiruum – musta põletusjäljega laudisega kaetud hämar südamik, kuhu maja minevik näib olevat kokku kogunenud.
Teisele korrusele jõudes muutub ruum kergemaks. Kõrge katusealune näitusesaal avaneb heleda, avara ja õhulisena, nähtavale jäetud konstruktsioonide ning rahuliku puidutooniga. Nii kujuneb majas liikumisest ühtlasi liikumine raskusest valguse, suletusest avaruse ja minevikust oleviku poole. Ajalugu ei jää siin vitriini taha, vaid muutub ruumiks, millest saab läbi kõndida.
