Loode-Eestis, oja ääres ja kõrge männimetsa rüpes, ei mõju Mikromaja väikese erandina, vaid loomuliku tihedusena. Ümbritsev loodus on avar, maja ise napp; nende kahe vahele tekib tasakaal, kus ruumi väärtus ei sõltu selle hulgast, vaid sellest, kui targalt see inimesele avaneb. Jaapanlikust ruumikultuurist lähtudes ei jaotata elu siin paljudesse eraldi tubadesse. Üks avatud ruum muutub kõrguste, valguse ja kasutuse kaudu mitmeks.
Põrand tõuseb astmeks, istepinnaks ja panipaigaks. Magamistasand vabastab enda alla uue ruumi, redel ja trepp kuuluvad sama palju sisearhitektuuri kui liikumise juurde. Kokkupandav laud ilmub siis, kui teda vajatakse, ja taandub seejärel tagasi seina või mööblimahu sisse. Riiulid, nagid, sahtlid ja peidetud hoiukohad koguvad endasse kõik selle, mis suuremas majas hajuks koridoridesse ja kõrvalruumidesse. Siin ei ole üleliigset sentimeetrit, kuid puudub ka kitsikuse tunne.
Selline nappus nõuab erakordset täpsust. Kogu maja on digitaalses mudelis läbi ehitatud kandekarkasside, sõlmede, tasapindade, treppide, redelite ja mööblidetailideni. Samast mudelist on võetud materjalimahud ja kulud, nii et arhitektuurne idee, ehitusloogika ning ressursikasutus moodustavad ühe katkematu süsteemi.
Peamaja kõrval jätkub sama mõte abihoones, kus puukuur, panipaigad ja külalistetuba on koondatud uueks väikeseks ruumimaailmaks. Välikäimla, terrassid, sillutised ja hoonetevahelised rajad seovad kogu kompleksi oja, metsa ja kohaliku kogukonnaga. Nii ei ole Mikromaja lihtsalt väike maja, vaid täpselt häälestatud elukeskkond – koht, kus inimene saab vähemaga mitte vähem, vaid lähemale: loodusele, teistele ja iseendale.
