Valge ei ole siin värv, vaid suvine seisund — hetk, mil linn vaikib, meri hingab aeglasemalt ja ruum loobub kõigest üleliigsest. Pärnu kuurordikorteri sisearhitektuur on rajatud peaaegu absoluutsele valgele, ent selle näiline vaikus on täis varjundeid, taktiilsust ja peidetud sügavust. Monokroomsus ei muuda ruumi steriilseks, vaid tundlikuks: mikrotsement, pehme polüuretaanpõrand, matt spoon, tekstiilid, mosaiik ja seinaga ühte sulavad valgustid loovad pinna, mis muutub päeva jooksul koos taeva ja merega.
Planeering vabastati varasemast juhuslikkusest ning seati teenima suvist eluviisi — vähem eraldamist, rohkem koosolemist, liikumist ja avarust. Suur eluruum ühendab köögi, söögiala ja puhkamise üheks heledaks väljaks, kus iga detail taandub terviku kasuks. Kumerad karniisid, peidetud uksed ja süvistatud valgus muudavad arhitektuuri pehmeks, peaaegu voolavaks; ruum ei näita oma tehnilist pingutust, vaid kannab seda vaikselt enda sees.
Eritellimusmööbel jätkab sama mõtet. Vanemate voodi hõljub põranda kohal, lastetoa mitmetasandiline voodisüsteem ühendab magamise, mängu ja panipaigad üheks õhuliseks konstruktsiooniks. Köök, kapid ja vannitoad on läbi töötatud kuni viimase vuugi, käepideme ja valgusnišini. Isegi praktilised lahendused kaovad pindadesse, jättes nähtavale vaid selguse, rütmi ja pehme materiaalsuse. Siin ei ole valge tühi taust, vaid ruumi aktiivne aine, mis seob valguse, keha ja aja üheks rahulikuks tervikuks.
Nagu suvepäev, mille väärtus peitub kestuse asemel intensiivsuses, ei püüa ka see kodu jutustada liiga palju, vaid jätab inimesele ruumi kohaloluks ja omaenda vaikse suverütmi vabaks kujundamiseks iga päev.
See korter on kui kuurordi valge hingetõmme — ajutine põgenemine argipäevast, kuid püsiv tõestus, et vähesus võib olla lõpmata rikas.
